Blogi

Me maksame kiirustamise eest, maksame kõrget hinda, maksame sellega, millel pole hinda pole numbrit küljes, pole firmamärki, ei saa pildistada ega isegi katsuda seda kaadervärki aga pole midagi, me lubame endale puhkust vahel tunneme saavutuste üle uhkust, oleme vajalikud, kasulikud ja

Jõulud on huvitav aeg. Ühelt poolt on see aasta kõige helgem ja rahulikum aeg – siis tehakse head rohkem kui tavaliselt, ollakse teineteise vastu kuidagi lahkemad, isegi vaidlused või riiud lükatakse nagu edasi, kes siis jõuluajal tülitseb… Samas näib see rahuaeg paljudele just kõige

Oma praegusel joogakooli 6. tasemel on meil fookuses aparigraha ehk loobumise ja kiindumatuse niyama. See on ju väga mõistetav ja intellektuaalselt kenasti arusaadav. Homo sapiensi ehk tarkade inimestena suudame me üldse sageli kõigest hästi aru saada – mõistusega. Hoopis teine asi on aga

Ma tahan rääkida maskidest. Aga teistmoodi – maskideta, isegi maskidest vaba olemise maskita. Päris vabastav on rahulikult tunnistada, et ma olen jah suure osa oma elust kandnud erinevaid maske ja võib-olla kannan vahel mõnda ikka veel. No näiteks „tugev naine“, „saan kõigega ise

Terapeudid ja õpetajad annavad erinevaid harjutusi, et treenida oma kohalolu, rahustada meelt, olla tasakaalus. Selleks minnakse joogatundidesse, mediteeritakse, tehakse midagi ekstreemset, võetakse klaasike veini, elatakse end kellegi peal välja jne, jne. Neid viimaseid terapeudid, tõsi küll,

Mulle meeldib see, kuidas meie joogakoolis on hooaja avatseremoonia ühtlasi eelmise hooaja lõputseremoonia, kuidas ühe taseme lõpp tähendab teise taseme algust. Just nagu elus. Just nagu siis, kui lõdvestume peale sarvangasanat ja kuuleme õpetajat ütlemas: „Tunneta vishudha tšakra